Kolm ministrit Soome tunnelis: Onkalo õppetund Balti aatomile

Tuumaenergial on lihtne siirustest: küsi edendajalt, mis saab kasutatud kütusest. Soome on maailma esimene riik, kes vastab füüsilise objekti, mitte plaaniga — ja baltlased tulid seda oma silmaga vaatama.

Objekt. Onkalo — soome keeles „koobas” — laskub Olkiluoto graniiti sadu meetreid, kus vaskkapslid kasutatud kütusega puhkavad sadu tuhandeid aastaid. Kapseldusjaam ja hoidla on Soome ministri Sari Multala sõnul „tehniliselt käitamiseks valmis”. STUKi pooldav hinnang 4. augustist jätab ühe astme: valitsuse otsuse, mida oodatakse — potentsiaalselt — oktoobris.

Külalised ja nende põhjused. Andres Sutt tuleb riigist, mis just andis endale tuumaseaduse ja ostis reaktorikrundi; Jānis Vitenbergs Lätist, mis kaalub gaasita valikuid. Mõlemad nägid sama: et tuumaring on võimalik täielikult sulgeda, lõhustumisest graniidini — ja et selle sulgemine nõudis Soomelt neli aastakümmet meetodit, konsensust ja esimesest kilovatist kõrvale pandud raha.

Täiendav peatus. Delegatsioon käis ka Helsingis, Steady Energy ettevõtte piloodi juures — väikesed reaktorid kaugküttele, paigaldatud endisesse söejaama. Balti linnadele, mille kaugküttevõrgud janunevad puhta soojuse järele, on mudel vähemalt sama huvitav kui suured elektrivennad.

Kaasaskantav õppetund. Tuumaprogramme ei hinnata lubatud reaktorite, vaid nende taga oleva infrastruktuuri järgi: regulaator, jäätmed, põlvkondadeülene rahastus. Eesti alustas seadusest; Onkalo visiit näitab, et ta teab ka, kus on tee lõpp.

Tuumatoimikud uudistevoos.