Narva, linn, mis maksab kõige kallima soojuse eest — ja saab põlevkiviloa

Energiaajalool on omad iroonilised pöörded ja Narva kollektsioneerib neid: Eesti põlevkivi sümbollinn idapiiril avastab, et üleminek jättis ta riigi kalleima soojusega — ja et hädapäästja kannab täpselt tema mineviku nime.

Kohalik aritmeetika. 137 eurot soojuse megavatt-tunnist — absoluutne riigirekord; kogu Baltikumis maksab rohkem vaid üks Läti omavalitsus. Põhjus: linna kaugküttevõrk sidus end põlevkivist lahkumise aastatel gaasikateldega — täpselt kütusega, mis Hormuze kriisi tõttu hooaegade vahel kahekordistus. Linnapea Jaan Toots tõlkis protsendid ellu: küte sööb nüüd poole pensionäride rahast.

Dispensatsioon. Keskkonnaamet andis linnale erandliku loa kasutada kütmiseks põlevkivi — erand, mis oleks olnud mõeldamatu kaks aastat tagasi, mil põlevkivist väljumise kalender näis seadusetähena. Load väljastatakse neil päevil. See on hädameede, piiratud ja tingimuslik — aga ka pretsedent: esimene ametlik pragu Eesti dekarboniseerimise ortodoksias, avatud mitte ideoloogia, vaid arvete poolt.

Süsteemi õppetund. Narva ei eksinud milleski: ta tegi täpselt seda, mida poliitika nõudis — asendas põlevkivi gaasiga, soovitatud sillakütusega. Sild aga kallines kahekordseks ja linnal pole lühiajalist alternatiivi. Moraal ületab juhtumi: üleminekud, mis toetuvad ühele vahekütusele, pärivad kõik selle kütuse riskid.

Mis edasi. Pikas plaanis kannab Narva pääste ikka energia nime: tööstuse heitsoojus, biomass, võib-olla väikesed reaktorid, mille kohta Eesti just seaduse andis. Seni kütab linn sellega, mis tal on — ja tuletab kogu Euroopale meelde, et dekarboniseerimist hinnatakse detsembris, radiaatori juures.

Regiooni analüüsid uudistevoos.